Sellel aastal liikusime marsruudil Hiiumaa – Saaremaa.
Toimumisaeg: 25 juuni – 3 juuli.
Kaardil GPS-iga salvestatud rada ning ööbimispaigad.
Muljed matkast on tulekul. Seekord jagavad muljeid kõik matkalised.
Seekordselt alustasime oma matka Riisiperest, sest see on lähim punkt Hiiumaale, kuhu on võimalik üle eesti rongidega kokku sõita. Igaüks vaatas ise, kuidas sinna lõunaks kohale sai. Peter ja Eva tulid autoga, Veiko, Lauri ja Heigo rongiga. Eva muidugi üritas kaval olla ning andis Peterile ratta ja ise sõitis autoga edasi rohukülla meid ootama :). Järgnevalt siis mõned ülestähendused matkaliste poolt, kus igal õhtul said kõik võimaluse midagi möödunud päevast kirjutada.
1. päev
Riisipere – Sarve telkimisala (75 km)
Veiko
Istusin perroonil ning ootasin rongi. 
Kell näitas veidike peale kolme ja väljas hakkas juba valgeks minema. Uni ei tulnud, ega tulnud, sest kartsin, et jään rongist maha. Olin ilmselt tukkuma jäänud, sest ärkan võpatades, kui mürinaga sõitis ette kaua oodatud rong. Korjasin oma kodinad kokku ja teele ma asusingi. 🙂
Võib olla ma pingutan veidike üle olukorra kirjeldamisega, kuid umbes nii see tundus. Igatahes, rongissõit kujunes mugavaks. Tallinnas ümberistumist oodates võtsin kehakinnituseks putkast paar pirukat, millel oli selgelt juurde kirjutatud hind 1.40. Müüjana ametit pidav vene tädi küsis süüdimatult 3.20. Andsin viieka. Kuna sain enamus raha tagasi, siis ei viitsinud hakata vaidlema ja venekeelt purssima. Mõtetu. Rongi peale tulid ka Heigo ja Lauri. Ega pikka juttu ei teinudki. Eelmisest matkast oli ju kõigest aasta möödas. Ootasime Riisipere peatust.
Riisiperes olime veidike varem kohal,
kui Peter ja Eva. Nad pidid autoga tulema ja ega nad eriti palju hiljem ei tulnudki. Tervituseks natuke sõbraliku tögamist ajaplaneerimisoskuste kohta ja meie reis võiski alata. Tee Haapsaluni oli mõnes mõttes suht huvitav, sest viimati, 
kui seda teed sõitsin, siis liikusin rongiga. Mäletan ainult rongi :). Kokku lugesin ära kaheksa pikka sirget ja kaks õlut. Haapsalus liitusid meiega Pille ja Eva. Kolasime veidike linna peal, sõime. Andsime ka varbasele süüa.
Väga ülbe varblane oli. Sõrmede vahelt lausa haaras palukesi…. Sellest päevast muljetamise kohti veel niipalju, et laagris suutis Peter minu suurepärase noa ära kaotada. Küll me seda alles otsisime ning kui lõpuks üles leidsime, siis arvas ta, et jube lahe on Rambot mängida ja virutas noa otsapidi maasse. Maasse nuga muidugi ei jõudnud, sest põrkus sambliku all asuvalt kiviklibult tagasi. Ainuke tulemus oli see, et noa ots läks kohe väga kõveraks. See oli mu lemmik nuga.
Laagris oli veel üks läti perekond hõivanud grilliala. Meie, umbkeelsed ja pelglikud põhjamaa inimesed, leidsime, et kõige õigem oleks läbirääkimistele saata Lauri, sest ta on maailma näinud ja ainuke, kes vene keelt soravalt räägi. Selle tulemusena Saime meie grillima ning Lauri korraliku keelepraktikat. Õhtu lõpetasin õllega.
Heigo
Alustasime pilvisest Tallinnast, 
tunnikese pärast saabusime Riisiperre. Kohtusime Petsi ja Evaga.
Tee peal jõime Ristil ühe õlle ja sõime tee peal maasikaid. Tee Riisiperest Haapsallu oli vanal raudtee tammil, sile ja pikkade sirgetega. Haapsalus tegime linnaringi, käisime söömas ja poes. Pille ühines ja sõitsime praamiga üle. Hiiumaal veel paar km. sõitu ja Sarve telkimiskohas panime laagri püsti koos lätlastega. Grillvorst ja chill.
Lauri
Riisiperes meenutasime kohe eelmise
aasta matka Koidula lõiku, suundudes minu juhendamisel otse rajale mööda raudteetammi. Sellest sai ka pakkimise proovikivi, mis tõi välja kehvalt kinnitatud kotid. Ja siis nad algasid – pikad sirged, kurvi taga järgmine. Raja äärest leidsime muuhulgas „poola“ metsmaasikaid. Olles jõudmas Haapsalu raudteejaama, paistis kaugelt matkaline, 
kes sai olla ainult Pille – ja tema see oli, kes tervitas meid Haapsallu saabumise puhul. Kohustuslik ring Haapsalus, toiduvarude täiendamine ja mööda vana raudteetammi Rohukülla. Praamil eelistasid noored sisetingimusi, teised tuulist tekki (Pille: oot, Lauri, mis sa nüüd teiste all mõtlesid? ☺)(Lauri: Mõtlesin, mis ma mõtlesin ;)). Sarve telkimisplatsil olid enne meid sisse seadnud läti perekond. Ka meie seltskond ihkas grillida, kuid keegi ei söandanud minna nende juurde grilli kasutamist küsima. Tegelik põhjus oli siiski vene keele mitte valdamine. Kuna teised ei söandanud, läksin ise, sest minu jaoks ei ole vene keel probleemiks. Lätlased olid pärit Riiast. Eestis juba mitu päeva. Hiiumaal olnud paar päeva, erinevatel RMK platsidel ööbides.
Eva
Praami puhvetis kuulsin 
matkasellide tarkusetera, et kui matkale kaasa pudelivett ostad, siis osta Borjomi, sest selle pudel (tühi) on kõige kergem!
Aga tänane päev algas Viljandis. Hommikul sõitsime Peteriga Viljandi > Riisipere. Kohtusime Riisipere jaamas Veiko, Heigo (a.ka Veigo) ja Lauriga,
poisid läksid sealt ratastega edasi. Mina sõitsin neljal rattal edasi Riisipere > Haapsalu. Haapsalus oli mul aega 3h veeta ja teisi oodata. Kruiisisin rattaga Haapsalu promenaadil, linnuse juures, vanalinnas ja sõin Müüriääre kohvikus. Kolm tundi oli möödunud ja olidki kamraadid Haapsalus. Poistega oli liitunud Pille. Sõitsime kõik koos veidi veel Haapsalus, käisime söömas – joomas – poes toidukraami ostmas. Edasi läksime Rohuküla sadamasse ja mina IKKA VEEL ei saanud ratta selga, vaid kihutasin autoga sadamasse. Nüüd on aeg mõned tunnid edasi läinud ja istume Hiiumaal esimeses ööbimispaigas lõkke ääres, mõnus on. P.S. minu jaoks on see üldse esimene nii pikk matk ja ootan juba järgmisi päevi.
Pille
Umbes-täpselt 00:00, mil päev kuupäeva 
vahetas tekkis sügav vaikushetk. Helideks lõke, taamal lind, kaasteeliste hingamine ja puude kohin…
Päev algas ootus(ärevuse)ga. Isa ja isa naine kui kaks kanaema saatmas. Leedikülas mõned päevad tagasi jäetud vana raudtee, tänase kergliiklustee taas üles võtmine. A.Laikmaa majamuuseum ja pilt, mis avanes lähenedes raudtee teelt – „Ma tahan siin elada!“. Haapsalu raudteejaamas ootus, kõhu ja varustuse timmimine, reisiseltskonna pilguga pilguga kurvi taha ootus. Taaskohtumisrõõm, kallistus Laurilt ☺ (mulle lihtsalt meeldib kallistada!) No ja edasi me teame ju kõik ☺
Peter
Kell on 08:29, ärkan
väga segasest unenäost. Väljas on täiesti valge – kas tõesti unustasime äratuskella panna? Mõne hetke pärast helises tuttav meloodia – kõik on korras, see on äratus.
Kella üheksaks saime asjad pakitud ja asusime teele. Riisiperre jõudsime plaanitust hiljem, matkakaaslased olid juba kohal – oh seda tänitamist.
Pärast mõningast sahmimist asusime Riisiperest mööda vana raudteetammi teele – pikad üksluised sirged, vahepeal premeerisime end Ristil õllega. Pole viimasel ajal trenni teinud, jalad suht pehmed. Haapsalus võtsid meid vastu tüdrukud, sealsamas võtsime korraliku õhtusöögi. Kõht täis söödud, kiikasime korra vanalinna ning varustasime end poes vajalikuga. Juba enne üheksat õhtul olime õnnelikult Hiiumaal ja panime esimese laagri üles. Grillisime ja chillisime koos lätlastega Sarve telkimisalal, kuni ükshaaval kõik ära kustusid. Ahjaa – mina ei kaotanud Veiko nuga ära!
2. päev
Sarve telkimisala – Ninaotsa telkimisala (85km)
Lauri
Hommikul jätsime lätlastega 
hüvasti ja asusime mööda rannateid teele. 
Sääres õnnestus mul jõudu katsuda vana 70-ndatel või 80-ndatel ehitatud piirivalve vaatlustorniga ehk katsudes selle toetustrosse, üks neist purunes, nii et ma kukkusin näoli põõsasse. Erilise elamuse pakkus meile talumuuseumi perenaine oma mahlaka jutuga tutvustades omi valduseid. Kärdla – ei ole midagi kommenteerida. Peale seda üritasime leida Kaibaldi liivikuid. Esimene katse läks nagu alati – metsa. Kaibaldi liivikud on omaette vaatamisväärsus –
liivakõrb keset Hiiumaad. Kuigi autodega ligipääsud on sinna blokeeritud, tehakse omaalgatuslikke ümbersõite. Seda olidki kasutanud jõmmid bemmiga, kes loomulikult jäid sinna liiva kinni. Kahju küll, aga ma oleks soovinud neile keskkonnakaitse appi kutsuda. Ja siis – algas sadu. Meie selle teekonna esimene ja loodetavasti viimane. Jumal tänatud, et see lõppes enne öömajale jõudmist. Teel jõudis Peter end valmistada ette kujutletavaks tulevaseks saunaks – tõmmates sõidu ajal kiivrile peale saunamütsi.
Eva
Kell on 00:45, jõudsime 
mõned tunnid tagasi meie heas mõttes erilisse ööbimiskohta. See on täiesti mere ääres lavatsitega katusealune, nii et täna otsustasime, et telgis ei magagi.
Tänasest päevast jäi kõige rohkem meelde vihmaralli – ühel hetkel (ca paarkümmend km enne laagripaika) tuli meeletu padusadu ja olime vist kõik päris läbi ligunenud. Aga seda enam tekitasid pärast laagripaigas lõkke paistel soojenemine ja soe kõhutäis tunde, kuidas lihtsates asjades peitub võlu. Ehk siis lõke, kuivad riided
ja täis kõht olid sel hetkel täpselt kümnesse! Ja tegelikult oli see vihmasajus väntamine ka päris naljakas ja lõbus.
Teine meeldejääv paik tänasest oli Soera talumuuseum, kus tegutses väga nakatavalt energiline perenaine. Ja Kaibaldi liivaväli oli ka omapärane koht, kuhu just iga päev ei satu.
Täna pikka juttu ei tee…… peab hakkama homse filmi stsenaariumi peale mõtlema…. he-he-hee! ☺
Heigo
Hästimagatud ööle järgnes toekas 
hommikusöök ja kompaktne laagri kokkupakkimine. Päevaga kulgesime Sarve lõkkekohast Kõrgessaarde. Ilm oli tuuline, pilvine, korraks päikesepaistelinegi. Õhtupoole saime Ristimäe juurest korralikku vihma, lausa padukatki.
Tee kulges asfalt vaheldumisi kruusaga. Sõitsime sisse erinevatest tee
otstest, nautisime randu, liivikut ja metsa vahel kruiisimist. Talumuuseum ka. Talumuuseumis saime korraliku ekskursiooni, küüslauguleibasid ja korraks päikesepaistet.
Tiiru tegime Kärdlas, sõime, käisime poes ja leidsime õhtuks kena varjualuse telkideta ööbimiseks. Söök oli hea, tehnika peab ja moraal on kõrge.
Pille
Öö oli… vilu. Kuula rahvatarkust
ja koori ennast heaga paljaks, siis saab ruttu tuttu (loe: sooja)! Noormehed on meil asjalikud – kell on vaevalt 08:00 kukkunud kui juba toimetavad hommikusöögi tarbeks. Sulg paistab neil ka lippavat. Erakordsed mehed, ja naljata! Eredamad hetked päevast – Soera talumuuseum ja muuseumi perenaine, horisontaal ja näpud heinas Sääres, üks 15-minutine „aken“ ☺… Õhtusöök oli super, päikeseloojang mällu sööbiv. Üks põletada saanud näpp Peteril ja nahatükk läinud näpp Pillel. Õhtune vaikus – sama-aegselt panoraamil kuu ja lõke, tuule kohin ja vaikuses olemine kaaslastega. ILUS!
Peter
Esimene öö telgis läks nii
nagu oli arvata, une kvaliteet ei olnud kiita. Hommikul, kui läksin esimesena end mere äärde värskendama, kohtasin metssigu, kes minust mõni meeter eemal
rahulikuma sammuga möödusid. Päeva algus oli paljutõotav. Kella kümneks saime laagri kokku, ütlesime lätlastele prašai ning asusime teele. Teeolud olid üldiselt head. Otsustasime Hiiumaale vastupäeva ringi peale teha. Lõuna paiku jõudsime Soera talumuuseumisse, kus meid võeti vastu küüslauguleibade ja küpsistega, kutsuti ka muuseumiga tutvuma. Õhtul kinnitasime keha Kärdlas Rannapaargus, pasta oli imemaitsev. Otsustasime enne laagrisse jäämist külastada Kaibaldi liivikut ja Ristimäge. Viimane neist oli justkui hagu täis metsaalune, siiski ka meie jätsime endast sinna maha jälje.
Teekonnal Ristimäelt Kõrgessaare telkimisalale õnnestus meil saada tugeva vihma/rahesaju käes läbinisti märjaks. Seltskonnas oli märgata motivatsiooni langust, tülid on nüüd kerged tulema. Õnneks tõstis meie meeleolu tänane laagripaik – katusealune, kuhu oli sisse ehitatud ahi! Kasutasime ainult magamiskotte. Riietekuivatamise käigus suutsin endale põlenud tossuga korralikud villid sõrmele vormistada.
Peakokk Heigo pani kokku köögi toimkonna. Vana Tallinn, päikeseloojang merel, hiinapärane õhtusöök, head inimesed ümberringi – elu on ilus.
Veiko
Teisel päeval hakkasid Peteril ja Lauril 
ilmnema teatud käitumismustrid. Mõlemil oli kange tahtmine igal võimalikul hetkel kaarti lugeda. Muidu poleks häda midagi, aga juba viiendal kilomeetril 
sõitsime rappa (randa). Noh… väike puhkus ei tee paha :). Teine rappasõit oli seitsmendal kilomeetril, kui kutid arvasid, et võiks ära käia Vohilaiul. Sattusime teele,
mis oli üle ujutatud. Seega pidime tagasi sõitma. Hea küll. Läbisime seetõttu kaks korda Vahtrepa küla. Vaatamist kui palju. 27. ndal kilomeetril, kui olime Suuresadamas, mõtlesid nad, et läheks otse. 
Jõudsime pool kilomeetrit sõita, kui avastasime, et see tee viib ka rappa. Noh… Juba hakkab vaikselt naljakaks muutuma 🙂 . Kui Kärdlasse jõudsime ja head söögikohta otsisime, 
jõudsime sõita kaks kilomeetrit mööda linna, enne kui saime aru, et parim söögikoht on seal, kust me alguses mööda sõitsime. Kui söödud, asusime jälle teele ning Kärdlast väljudes otsustasime otsida üles Kaibaldi liivikud. Seitse kilomeetrit kulgemist ja meie kaardilugejad leidsid, et aeg on metsa pöörata. Pärast kahte kilomeetrit metsateid jõudsime arusaamisele, et oleme jälle eksinud. Väsimus oli juba sees, seega vist enam ei ole naljakas :). Kokku läks see eksimus meile maksma neli kilomeetrit. Kärdlast kolmekümnekuuendal kilomeetril st. Kõrgessaarel, vahetult enne laagrit, sõitsime sadamasse, mitte laagrisse. Tegelt see on selline poole kohaga eksimine, sest otsisime ka veevarude täiendamiseks kohalike elanike. Kokku siis läbisime tühja maad 7 kilomeetrit. Ootan huviga, järgmisi päevi :).
Kogu selle päeva kestel läbitud vaatamisväärsustele mõeldes, arvan, et soovitada võiks Suuresadama vaateplatvormi juures jalga puhata ning merd nautida (ronida pole mõtet, sest asi roostetab ja Lauri sikutas jämeda trossi ka selle küljest pooleks). Soera talumuuseumis oli eriti äge. Väga palju saime tarkust juurde ning eriti kiidan perenaist, kes meid küüslauguleivakestega vastu võttis ja lahkesti ekskursiooni tegi. Väga tore perenaine. Liivaluidetel kolamine oli ka nagu…. tore…. selline imelik üksinduse tunne tuli peale. Ristimägi. Kui Ristimäele jõudsime, siis vaatasime, et “Kas see ongi?” Väga mannetu oli. Kuid, kui otsustasime metsa sisse minna ,siis selgus, et kogu see mets on erinevaid ristikesi täis. Asi muutus mannetust kohe väga kiiresti Eesti mõistes aukartustäratavaks elamuseks.
Ristimäelt oli Kõrgessaare laagrini veel 
16 kilomeetrit. Ootasime veidike aega puu all ning lasime suurema vihma mööda ja hakkasime minema. Äkitselt sadas meile järv pähe :). Väga tore oli sõita. Rahet tuli, vihma tuli ning mitte kusagile ei olnud varju ka minna. Või polnud nagu mõtet.
Kõrgessaares jäi sadu järele ja
liikusime laagri poole. Gee-Pee-Essi vennad läksid vett otsima, mina ja Heigo suundusime kumbki eri teid mööda laagrisse. See osutus täitsa toredaks varjualuseks, milles olev ahi oli nagu loodud meie märgade riiete kuivatamiseks. Õhtu oli mõnus. päikeseloojang oli vaatamisväärne ning tundus, et Pillele ka meeldis :).
3. päev
Ninaotsa telkimisala – Leemeti metsamaja (67 km)
Eva
Eile öösel läksime magama kella 3 paiku.
Mõnus oli ärgata vabas õhus mere ääres. Viisime tagasi kanistri, millega olime eile ühe juhusliku vanamehe käest 7 liitrit vett saanud. Käisime Kõpu poolsaarel, sõitsime välja Kõpu tuletornini. Seal otsustasime, et jätame Kalanas käimata ja hakkasime sõitma Leemeti metsamaja poole. Järsku märkasime, et kell on juba päris palju ja meie lähistel pole ühtki poodi, kust õhtuks kraami leida. Poisid, tublid kaardilugejad avastasid siiski ühe poe, kuhu reaalselt võimalik jõuda oleks. Nii et panime ühel hetkel täiskäigu sisse ja kihutasime öömaja poole. Jõudsime kohale ja maja oli kümnest punktist kümme ehk siis – seal oli kõik olemas. Lauri ja Heigo aga pakkisid asjad kiirelt lahti ja panid padavai poe poole ajama, et meile õhtuks saunaõllesid ja liha tuua. Varsti oli aeg sauna minna, naised enne ehk siis mina ja Pille läksime sauna, olime seal vist ca poolteist tundi. Ülihea tunne oli pärast mõnda päeva end korralikult pesta. Sõime õhtust ja magamaminek oli seekord üsna varajane, poole ühe paiku.
Heigo
Ärkamine oli hea katusealuses, 
ilm pea pilvitu. Hea hommikusöök ning peale seda Eiffeli torn. Kruiisisime mööda külavaheteid ja kruusa kuni Kõpu tuletornini ja sealt peale õhtusööki kiiruga Leemetile. Pakid maha ja Lauriga aja peale 12 km poodi õlle järele. Jõuame. Õhtul grill ja saun ja öö metsamajas.
Veiko
Tore on vabas looduses ärgata, 
kuulata mere kohinat ja Peteri norskamist. Seda saab ainult kord aastas :). Igatahes tänane plaan nägi meil ette külastada Eiffeli torni, Kõpu majakat, Ristna tuletorni ning seal lähedal asuvat RMK looduskeskust.
Esimese asjana võtsime suuna Eiffeli torni poole. Oli umbes pool tundi sõitu, kui paistma ta hakkaski. Üllatuseks kohtasime seal mitut turismibussi, kes olid endaga kaasa vedanud hunniku inimesi. Ma ei saa aru, mida nad selles tornis näevad :). Väga suurt muljet avaldas selle ehitaja käsitööoskus. Ta oli seal valmis teinud terve meelelahutuspargi. Kõik atraktsioonid olid ise tehtud. Kiigud, lastele mängumajad, punutud mööbel, vahiputka ja igasugu muid põnevaid asju. Samuti oli kõik kohad täis erinevaid vaimukaid luuletusi ja tekste. Päris muigele võttis kohe. Ja muidugi see torn. Tornis oli hoiatus, et mitte üle kolme (või kahe) inimese korraga. See oli ikka suht jube kogemus. Terve torn oli ehitatud kadakast. Mingid peenikesed kuivanud oksad nööride ja naeltega kinnitatud kõrgusid taevas ja mina ise seal otsas. Ei julgenud äkilisi liigutusi tehagi. Peter kommenteeris oma inseneripilguga samuti, et püsti see ei tohiks ju püsida, kuid kuidagi siiski. Veel pakkus palju rõõmu omamoodi karussell ning kiik. Oh sinna peab ise minema ja kogema. Jututamist on lihtsalt liiga palju.
Edasi me siis kimasime Kõpu poole.
Teepeale jäid Pille sugulased (vist) ja Palli vaatetorn. Selleks et Pallile jõuda, tuli läbida niiske, hööveldatud tee, mis sõi rattaid endasse. Kõige mõtetum sõit üldse. Sarnaselt eelmisele aastale, hakkas mul põlv tunda andma. Ma vist pean jõudma arusaamisele, et koormus on minu põlvele natukene halb. Pallil oli väga hea vaade ning viisakas plats telkimiseks/olemiseks. 
Pille üritas introverti mängida ning jalutas üksi rannal. Kui vaatetornist teda vaatasin, siis paistis teine suht täpikese moodi olevat. Lisaks panin tähele, et Pillel on suurepärane oskus endale head meelt ja rõõmu valmistada. 
Kõigepealt kaotab oma rahakoti ära, otsib ja tuulab paanikas kogu oma pagasi läbi ning siis leiab selle üles ja ongi maailma kõige õnnelikum inimene :). Nii lihtne.
Väike söök ja puhkus ning kuulsa tuletorni juurde edasi. Seal oli lahe. Torni minemine oli kõrge. Järsud trepid ning väga harivad infostendid tuletornide ajaloost ja muust sinna juurde kuuluvast. Keha kinnitades otsustasime teha matkast lühifilmi. Mingit põhjapanevat ideed meil ei olnud (ega tulnud), kuid filmisin hoolega erinevaid kaadreid. Arvan, et blogi lõpus on see film ka olemas (selle teksti kirjutamise ajal ei ole veel valmis midagi). Samuti jõudsime järeldusele, et poolsaare tippu ei ole meil asja, sest ajapuuduse tõttu ei jõua nii kaugele. Kell oli juba õhtus. Õhtuootus oli meil kõigil suur, sest varasemalt oli meil broneeritud Leemeti metsamaja, kus ootas meid saun ning grill. Ühe pausi ajal avastasime, et kõik on muidu hästi, aga puudu on ainult õlu ning vorstikesed. Lähim pood pidi olema kuskil pärapõrgus. Ma ei saa aru. Tervel lääne-hiiumaal pole ühtegi poodi. Egas midagi. Kella vaadates oli lähim pood suht nibin-nabin ajas ja seetõttu kimasime maja poole. Kui kohale jõudsime, siis Heigo ja Lauri võtsid suuna poe poole (20 km edasi-tagasi). Me niikaua tegime sauna soojaks. Viisakad ja meeldivad noormehed nagu me oleme, lasime naistel esimesena sauna minna, mis päädis sellega, et nad ei tulnudki seal enam välja. Saime alles pimedas leilile ligi. Olen tähele pannud, et naistel käib see leilitamine ikka paari tunni kaupa. Vahet pole, õhtu oli igatahes hea, mahe suveõhtu. Jalg igatahes hakkas valutama. Arutasime veel ka filmi stsenaariumi, kuid kuskile kindlale pinnasele me ei jõudnud.
Lauri
„Eiffeli torn“ – kuigi olin seal 
varem käinud, oli seal peremehe poolt loodud palju uut ja põnevat. Veiko ja Eva keerutamine plasttorudest „pahade vanemate“ puuris. Palli rand oli imeline. Tore, et RMK selliseid kohti rajab. Kõpus saime teada, et kogu poolsaarel ei ole ühtegi toidupoodi. Seega tuli suund võtta metsamaja suunas, et sealt Nurste poodi jõuda. Leemetis kotid maha ja koos Heigoga kiireimale poesõidule, 12 kilomeetrit, keskmiselt 27 km/h, vaheldumisi vedades. Aga jõudsime – minutit enne poe sulgemist. Leemeti metsamaja oli uhke ja mõnusa sauna ning tiigiga.
Peter
Tänane päev kujuneb mulle raskeks, tervis ei ole kõige parem. Käisime Reigi asula lähedal kodukootud Eiffeli torni ja muid omapäraseid ehitisi kaemas. Seejärel sõitsime mööda rannikult kuni Kõpu asulani, seal lõunastasime, seejärel osad tublimad käisid ka Kõpu tuletornis. Ma jäin Lauriga alla kohviku juurde õlut ja sigarillot nautima, tüdrukud läksid suveniiripoodi. Õhtuks jõudsime pikalt ette broneeritud RMK metsamajja, kus meil oli võimalus saunas käia ja pehmes voodis magada. Õhtul proovisime šašlõki ja õlle kõrvale lahendada Veiko poolt koostatud algklassi tasemel mõistatusi. Kustusin suht pärast sauna ära.
4. päev
Leemeti metsamaja -Kassari (77 km)
Heigo
Leemetil äratus. Uni polnud kõige parem. 
Hommikusöök hea ja start lõuna poole. Läbi külade ja mitmekülgse maastiku liikudes saabub lõunaks ka kena suvi. Lihtne päev lõppeb Kassaril. Käime söömas, poes, õlut ostmas ja paigaldame telgid koduaias õunapuude alla. Saun, koduõlu ja nii õhtu tasapisi lõpebki välise kamine ääres.
Veiko
Leemeti maja vahepeatusena oli tõesti väga kosutav ning motivatsiooni tõstev. Hommikune ilus suveilm tõotas ka päeval jätkuda. Asusime kümne paiku teele ning esimese sihtpuntktina võtsime ette Vanajõe ürgorgu. Väga ilus loodus on seal. Jalutamise mõttes väga rahulik, ilus, vaikne loodus. Matkamiseks ja jalutamiseks suurepärane. Saime ka ilusaid fotosid. Tüdrukud muudkui kiljusid õnnest, et “nii ilus” 🙂 .
Järgmine sihtpunkt Haldi nina. Vältisime suurt maanteed ning sõitsime paralleelselt üsna lähedal metsavahelisel teel. Filmisime ka paar kaadrit ning mingi jota sõitis vastu. Haldi nina oli selline – meri ümber maa elamus. Täitsa tore. Saime mööda kive ikka päris veepiirini minna.
Kui Haldi nina vaadatud, siis edasi suht midagi ei toimunud. Enamasti suht uhamine. Vahepeal Lauri õhkas, et teepeale jäävad ka Kurisoo karstilehtrid. Käisime neid vaatamas, Ootusärevus oli suur, kuid kohale jõudes selgus, et tegemist on nõgeseid täis pika auguga. Mõtetu vaatamisväärsus minu arust. Tegime maantee ääres tuuliku juures pikema lebopeatuse. Ühest poest võtsime ka lõunaks külmutatud pihve ja muud sellesarnast. Seejärel kulgesime kuni Käinani, kus tegime arbuusipausi, misjärel sõitsime Kassarisse.
Kokkuvõttes oli päev oli lebo ja tühisõit. Vaatamisväärsusi vähe. Rohkem rõhku pöörasime kulgemisele, sest kuhugi peab jõudma. Õhtusöögi võtsime Kassaril ühes kõrtsis ja seejärel külastasime linnuvaatlustorni. Seal vajusid enamus rahvast unne, kuulates loodusehääli. Hiljem tegime tutvust kohaliku koduõllega, millel lasime hea maitsta, kui veetsime pool ööd välikamina ääres juttu vestes. Üritsin ka seekord rahvast meelitada Ruhnu külastamisele. Ei võtnud ikkagi vedu.
Lauri
Suhteliselt rahulik päev, kuigi kilomeetreid kogunes piisavalt. Võtsime rahulikult, piisavalt peatusi. Jälle tuli plaane korrigeerida, et normaalsel ajal sihtkohta – Kassarisse jõuda. Sõrus jäi naistel seega käimata. Arbuus Käinas. Õhtusöök Vetsi tallis. 
Orjaku linnuvaatlus. Sääretirp jäi Veikol, kui ainsale, kes seal käinud ei ole, iseseisvaks külastamiseks. Õhtul saun, lõke kaminas ja hiiu koduõlu minu täditütre juures.
Eva
Täna on minul ja Pillel viimane n-ö matkaõhtu. Veidike kurb on koju minna, sest tõeliselt super kogemus on olnud! Seega suur tänu tervele meie matkatiimile :). Täna hommikul jätkus und lausa poole kümneni, Leemeti metsamaja rahulik keskkond ja muidugi päris voodi soodustasid pikka und.
Täna oli super ilm, täitsa juba suve moodi, väike briis puhus ka, nii et sõita oli mõnus. Arvasin tegelikult, et pärast sauna on lihased rohkem pehmed, aga ei olnudki hullu.
Olen nende päevade jooksul kuulda saanud mitut matkatarkust. Veiko andis juba teisel päeval nõu, et rattaga sõites oleks hea 80-90 korda vändata minuti jooksul, see pidavat kõige vähem väsitama ja pulssi mitte kiiresti üles ajama. Olen nüüd üritanud (kui meeles püsib :)) sellises tempos sõita ja tundub, et nii vist ongi.
Teine tähelepanu vajav tegevus on pagasi kokkupanek ja kui pole seda varem kunagi teinud, siis on paras väljakutse see oma jõududega kokku panna nii, et see ka püsiks terve päeva vältel lagunemata koos. Peter on mind sellega väga palju aidanud ja oma kannatlikkust üles näidanud 🙂
Tänase päeva lõpp-peatus on Kassari, kus ööbime Lauri sugulase õuel. Jälle hästi mõnus kohake. Tõime oma tavaari õuele ja läksime Kassarile ringi sõitma – tore väike saar, võib soovitada. Söömas käisime Vetsi tallis, sealt edasi linnuvaatlustornis, aga kuna olime kõik õhtuks kuidagi eriti sossud, siis Sääre tirpi vaatama ei jõudnudki. Käisime hoopis poes ja ostsime kohalikust baarist koduõlut ja tulime laagripaika. Jällegi väike saun, suitsukala ja jutustamine väliköögis kamina ääres. Homme hommikul kl 8 on start, sest peame jõudma 11:30 praamile ja sealt mandrile.
Peter
Täna öösel sain korralikult magada. Enesetunne on jälle hea, ilm on suurepärane. Retk võib jätkuda! Hommikul kohe läksime Õnge soo külje all asuvale metsa matkarajale. Ürgne mets, ilusad vaated, rõõmsad inimesed. Sealt edasi liikusime mööda rannikut lõuna poole. Õhtuks jõudsime läbi Käina Kassarisse. Külastasime linnuvaatlustorni ja kohalikku õllekat, kus baarmen avaldas oma saladuse, kuidas õlle välja valades vähem vahutaks – õllekannud tuleb hoida külmas! Olen tarkusetera eest väga tänulik ja luban, et katsetan seda edaspidi. Laager oli korraldatud Kassaris Lauri sugulase õuel, kus sai jällegi saunas kered kuumaks kütta. Õhtu veetsime väliköögis kamina ees koduõlut ja suitsukala mekkides. Arutleti eksistentsiaalsetel teemadel. Tüdrukutel on selle matka viimane õhtu.
5. päev
Kassari – Veere lõkkekoht (131 km)
6. päev
Veere lõkkekoht – Elda telkimisala (80 km)
7. päev
Elda telkimisala – Sopi metsaonn (112 km)
8. päev
Sopi metsaonn – Ruhnu (40 km + 72km laevaga)
9. päev
Ruhnu – Mikupõllu (37 km + 78km laevaga)
9. päev
Ruhnu – Mikupõllu (37 km + 78km laevaga)
Minu matkad 